üks möte shveitslaste teemal

Kui mul peaks kunagi kodus igav hakkama (igav? ääää...oot-oot, mis loom see nüüd oli?), siis piisab mul paar sammu majast edasi astuda, et kohe küla kiriku ja keskväljaku juurde jöuda, kus mind RAUDSELT möni kohalik emme vöi tädi vöi onu teretavad ja kui vaja, siis pikemat vestlust alustavad. 

Ehk, lubage mul natuke mind ümbritsevatest shveitslastest rääkida. Stereotüüp pajatab ju seda, et shveitslane on kinnine jurakas, kes pangas raha loeb, kümmet rolexi kella kannab (korraga!) ja oma vaikses urus shokolaadi ja juustu segamini nosib. Ah jaa, ja tööd rügab nagu hull.

Okei, tegelikult on shveitslaste puhul veel need erakategooriad. On saksa keele dialekte könelevad, on prantsuse keele grupp, on itaallased ja siis veel tiba mägedesse pillutatud retoromaani patrajaid. Ja need neli rühma armastavad üksteist sarnaselt stereotüübi siltidega täis kleepida. Hm, kes seda ei teeks ;-)

Aga need stereotüübid on selles möttes krutskeid täis, et nad mängivad meile ikka ja jälle vingerpusse ning hägustavad niigi läbipaistmatut sügavust. Ma julgen väita, et kui need stereotüübid töepoolest kogu reaalsust peegeldaksid, siis ei oleks mina mäemamma ega elaks siin. No way! Mind on need 12 aastat hoopis teistsugune Shveits hellitanud. Vöib-olla olen ma erand. Vöib-olla on saatus hää. Aga tee vöi tina, mina armastan seda maad ja neid inimesi, sest nad on minuga nii äraütlemata vahvad olnud.

Enne Shveitsi tulekut pelgasin parasjagu oma uue perega kokkusaamist. Aga vastu vöeti avasüli ja suurte karukallidega.

Enne Shveitsis tööleasumist hirmutati mind juttudega teemal, kuidas SEE POLE VöIMALIK. Mitte keegi ei vöta sind kui välismaalast tööle. Nüüd ma töötan oma teises töökohas ja olen önnelik nagu väike önneseen.

Enne Shveitsis söpruskonna loomist kujutasin ette kinniseid jurakaid, kes oma kodu ja lahkust minuga eales jagama ei hakka. Nüüd on minu tutvusringkonnas palju imetoredaid ja helgeid inimesi.

Enne Shveitsi sisseelamist kartsin, et inimesed on endassetömbunud ja ei hakka minuga pelgalt suhtlema. Nüüd on pea iga väljaskäik seiklus omaette, mille kulgu ei oska hommikukohvi rüübates ette näha.

Täna hommikul enne lastega mäkkeminekut käisin käbe külapoes öhtusöögi materjali soetamas - kuna tegu on külapoega, siis otse loomulikult tunnen ja tean ma köiki müüjaid. Vähe sellest, poes käik on pikk jutuajamine mammadega, kes koos minuga sisseoste sooritavad.

Edasi söitsin üles mäkke, kus mind ootasid ees kümned teised lapsevanemad, kellega hakkas kohe hirmus lööpimine ja itsitamine, mis kulmineerus super löunasöögiga. Lauda toodi kohaliku kombe kohaselt ikka paar pudelit punast ka ja kui lapsed poleks meid varrukast sikutama tulnud ning anunud tagasi nölvadele minna, oleks me töenäoliselt veel praegugi sääl laua ääres :-)

Restoranist väljudes haarasin ühel mammal suusajopest ja ütlesin "oota, ära liiguta, nii tuleb päris hea pilt..."

Ta ei liigutanud, muigas ainult ja lubas, et järgmine aasta kimame jälle koos lastega.

Epiloog: huvitav, kui me ise keeldume stereotüüpe uskumast ja neile päris elust kramplikult kinnitust leidmast, siis nad äkki lakkavad eksisteerimast ;-) Mis te arvate?