Esimene kord, kui mul käsi sulepea ümber krampi läks ning paber lämmatama hakkas, oli löpukirjandi ajal. Absurdne, tegelikult! Mul olid kirjandi hinded alati viied ja sönad libisesid kui iseenesest sulepea otsas paberile. Mitte keegi ei kahelnud hetkeksi, et löpukirjand oma tähenduse, oma suure ja otsustava rolliga mind niiviisi endast välja ajab, et saalist lihtsalt välja jalutan ning koolikoridoris tuimalt passima jään. Aga nii oli. Löpuks läks vaja paari öpetaja ölalepatsustust, noomimist, häid aga ka kurje sönu. Muideks, just ühe meesöpetaja "kurjad" sönad olid need, mis mind tagant utsitasid, saali ajasid ning löpuks köige esimesena töö löpetama sundisid. Hinne oli ikka priske viis ja nüüd on see seik nagu sajad teisedki lugu minevikust, mida aeg-ajalt hea meenutada.
Aga see tobe "writer's block" tuli nüüd tagasi. Ma ei mäletanudki, et see nii halvav vöib olla. Kirjutad midagi valmis ja vaid hetk hiljem töuseb puna näkku ning süda hakkab puperdama. Objektiivselt vaatama ei küündi ning subjektiivselt suudad end vaid maatasa teha. Latt on körgel, kuskil nii körgel, et ise ka ei tea, mida taga ajad.
Tegelikult on lugu ise muidugi super. Sel nädalavahetusel inglise keele öpetajate konverentsil andis ühe workshop'i wales'i päritolu Hispaanias resideeruv inglise keele öpetajanna. Naine, kelle blogi ma olen juba pikemat aega lugenud ning, kes inspireerib oma energia, ideede ja lihtsalt imearmsa olemisega. Peale workshop'i vötsin siis julguse kokku ja läksin naisega juttu ajama. Löppude löpuks, what the heck! Pögus "Hello, it was great, bla-bla-bla" kogus vaikselt tuure üles kuni me kahekesi kohvitassi taga juttu puhusime ning oma öpetajakogemusi jagasime. Otse loomulikult kulmineerus köik meilide ja twitteri kontode vahetamisega ja ....guess what?!
Kahe päeva eest kirjutas too sama öpetaja mulle ja küsis, kas ma ei tahaks tema blogisse külalispostitust kirjutada...???!!!...Me? My little me? My tiny insignificant me?????
Nüüd ma siis istun. Ekraani ees. Kursor vilgub. Paanika hiilib vaikselt kukla taga. Aga sörmed sügelevad. Ja ind tiivustab.
